radikaalpolümerisatsiooni

Radikaalpolümerisatsioon on üks olulisemaid polümerisatsiooni protsesse keemias, kus monomeerid ühinevad radikaalide kaudu polümeerideks. See protsess toimub tavaliselt kolme faasi kaudu: initiatioon, propagatsioon ja terminatsioon.

Initsiatioonifaasis tekivad aktiivsed radikaalid, milleks võib olla näiteks orgaanilised peroksidid või soojusindutseeritud radikaalid. Näiteks, kui kasutatakse benzsoidperoksidi, laguneb see soojuse mõjul kaheks radikaaliks, mis algatab polümerisatsiooni.

Propagatsioonifaasis liituvad monomeerid aktiivsete radikaalidega, moodustades uue radikaali, mis omakorda võib liituda uue monomeeriga. See protsess kordub mitu korda, kuni polümeer kasvu faas lõpeb. Näiteks eteeni polümerisatsioonis moodustub polüeteeni.

Terminatsioonifaasis lõpeb polümerisatsioon, kui kaks radikaali ühinevad või kui radikaal reageerib teise ainega, mis neutraliseerib selle. Terminatsiooni võib põhjustada ka radikaalide kombinatsioon või dismutatsioon.

Radikaalpolümerisatsiooni omadused sõltuvad palju tingimustest, nagu temperatuur, monomeeri kontsentratsioon ja initiaatori liik. See protsess on laialdaselt kasutatav polümeeride tootmisel, näiteks polüeteeni, polüpropüleeni ja polüstüreeni valmistamisel. Radikaalpolümerisatsioon on kahefaasiline või ühekordne protsess, mis võib toimuda lahustis või massis.

Radikaalpolümerisatsiooni eeliste hulka kuuluvad kiire protsess ja lihtne kontroll, kuid ka puudused, nagu võimalikud kõrvalreaktsioonid ja polümeeride molekulmasside variatsioon. See protsess on oluline ka teaduslikes uurimistes ja tehnoloogilistes rakendustes, näiteks plastide, kumi ja teiste polümeerimaterjalide tootmisel.