päritolureeglid

Päritolureeglid on rahvusvahelises kaubanduses kasutatavate kaupade päritolu kindlakstegemise kriteeriumid, mille alusel otsustatakse, kas toode kvalifitseerub riigi jaoks tolli- või kaubanduslike eelistuste saamiseks. Need reeglid aitavad eristada, kas toode on pärit kõnealusest riigist või mitte, ning mõjutavad nii tariife, kinnitusi kui ka statistilisi andmeid.

Päritolureeglid jagunevad peamiselt kaheks suureks kategooriaks: eelistajad (preferential) ja mitte-eelistavad (non-preferential) reeglid. Eelistavate reeglite eesmärk on tagada, et soodustused kehtivad vaid kaupadele, mis on põhiliselt päritavast riigist või mille tootmisprotsess on toimunud seal. Mitte-eelistavad reeglid määravad toimingud ja märgistused, mis võivad olla vajalikud näiteks päritolu avalduste või riikliku statistika jaoks.

Kõige levinumad päritolukriteeriumid on: muutus tollikoodis (change in tariff classification, CTC) ja piirkondlik väärtuse sisaldus (regional value content, RVC). CTC-e põhine leidub olukordades, kus toode loetakse päritoluks alles pärast märkimisväärset tööd või transformatsiooni. RVC puhul peab osakaal kahjust vältiëleks päritolust tulenev väärtus olema kindlaksmääratud protsent, näiteks teatud tolliga seotud lepingute jaoks. Lisaks on olemas “täielikult päritoluline” või “substantial transformation” tingimused.

Kasutus ja dokumentatsioon: tolliasutused kontrollivad päritolu enne soodustuste andmist. Töötlevad ettevõtted esitavad tavaliselt päritolutunnuseid, nagu EUR.1 sertifikaat või deklaratsioon päritolu kohta arvele, et saada soodustust või kinnitada kaupade päritolu. Päritolureeglid aitavad vältida kaubanduspettust, soodustada eesti ettevõtete osalust rahvusvahelistes lepingutes ning tagada õiglane konkurents.