pärimusteaduse

Pärimusteadus ehk folkloristika on kultuurilise pärimuse ja rahvaluule uurimise distsipliin. See püüab mõista, kuidas suulised jutustused, laulud, tavad ja uskumused kujunevad, kanduvad edasi ning milline on nende roll inimeste elus, kogukondade identiteedis ja kultuurilises mälus. Uurimisobjektide hulka kuuluvad eeposed ja legendid, rahvajutud, muinasjutud, vanasõnad, laulutekstid, rituaalid ja kombed, samuti erinevad talletused ja praktikad.

Metoodika põhineb välitööl, intervjuudel ja osalusvaatlusel, andmete salvestamisel ja transkriptsioonil, ning teksti- ning motiivianalüüsi ning võrdleval lähenemisel. Pärimusteadus kasutab sageli motiivide indeksit ja kultuuriliste mustrite võrdlust, et mõista, kuidas sarnased elemendid ilmuvad eri kultuurides.

Seosed ja eesmärgid: Pärimusteadus aitab mõista kultuurilise identiteedi kujunemist, kollektiivset mälu ning sotsiaalsete normide ja rituaalide rolli. Uuringud väärtustavad kultuuripärandi säilitamist ning aitavad valdkondi, nagu etnoloogia, lingvistika ja antropoloogia, ühisosa mõista. Kaasaegne pärimusteadus hõlmab digitaalse arhiivimise, publitseerimise ja intellektuaalse omandi küsimusi ning seostatakse UNESCO ja teiste rahvusvaheliste initsiatiividega kultuuripärandi kaitses.

Ajaloost: valdkond kujunes 19. sajandi rahvusromantilises kontekstis ning on 20. sajandil arenenud laiemaks interdistsiplinaarseteks uurimisvaldkondadeks. Tänapäeval on pärimusteadus globaalselt aktiivne ning selle meetodid ja arhiivid on laialdaselt ligipääsetavad.