päikeselvarjutus

Päikeselvarjutus on nähtus, mille käigus Kuu liigub Maa ja Päikese vahele ning varjutab osa või kogu Päikesest. Maale jõudva valguse hulk ning nähtavus sõltuvad varjutuse tüübist, vaatluskohtast ja Kuu kaugusest Päikesest.

Päikeselvarjutused jagunevad nelja põhiliiki: täisvarjutus, osaline päikeselvarjutus, annulaarne päikeselvarjutus ja hübriidvarjutus. Täisvarjutuse ajal varjab Kuu Päikese täielikult ning tekib Päikese korona nähtavus. Osaline varjutus tähendab, et Päike on varjutatud vaid osaliselt. Annulaarse varjutuse korral on Kuu Maa ja Päikese suhtes kaugel ning Päike näib ümardatuna; Päike on ümbrisega nähtav kogu vard. Hübriidvarjutus on haruldane nähtus, mis teatud piirkondades vaadelduna võib olla nii täis- kui ka annulaarne.

Päikeselvarjutuse tekkimise mehhanism põhineb geomeetrial: Kuu varjab Päikese umbra või penumbra sildal. Umbra põhjustab täisvarjutust, penumbra osalist varjutust. Täieliku varjutuse ajal langeb Maa pinnale umbra ning vaadeldaval alal on näha ainult Päikese korona. Varjutuse teadvustamisel on olemas kitsas teekonn, mida nimetatakse teekonnaks (path of totality).

Ajaliselt esineb globaalne päikeselvarjutuste arv aastas umbes 2–5; ühe koha peal võib täisvarjutus toimuda harva, sageli iga mõne saja kuni mitmeajasel mitmesaja aasta järel. Ohutus on oluline: osalise ja annulaarse varjutuse ajal tuleb Päikest vaadata ainult päikesekaitseprillide või päikesefiltriga; otse päikese vaatlemine ei ole lubatud. Täisvarjutuse ajal võib näha korona, kuid isegi siis tuleb järgida ettevaatusabinõusid ning vajadusel kasutada kaasasolevaid kaitsemeetmeid.