programmeerimis

Programmeerimine on protsess, mille käigus määratakse arvutile või tehisintellekti sarnasele süsteemile täidetavad toimingud, kasutades programmeeritavat keelt. Programmeeritavate lahenduste loomisel kirjeldatakse eesmärk algoritmide ja andmestruktuuride abil ning seejärel teisendatakse kirjeldus masina juhisteks. Programmeerimine võimaldab luua tarkvara, mis lahendab konkreetseid probleeme, alates lihtsatest tööriistadest kuni keerukate süsteemideni.

Programmeerimise ajalugu hõlmab varaseid masina keeli ja assemblerit ning on arenenud kõrgemate keelte suunas, et arendajate töö oleks kiirem ja mõistetavam. 1950–1960ndatel tekkisid Fortran ja Lisp, 1970ndatel laienesid objektorienteeruvad keeled (C++, Java) ning 1990ndatel ja 2000ndatel kasvasid veebipõhised ja skriptkeeled (JavaScript, Python).

Olulised kontseptsioonid on algoritmid ja andmestruktuurid, kontrollvood ja silmused, vigade ja mälu haldamine. Tarkvara arendus järgib tavaliselt elutsüklit: nõuded, analüüs ja disain, implementeerimine, testimine, juurutamine ja hooldus. Arendajad kasutavad sageli integreeritud arenduskeskkondi (IDE) ja versioonikontrolli süsteeme, näiteks Git.

Programmeerimine jaguneb erinevatesse paradigmadess: imperatiivne, objektorienteeritud (OOP), funktsionaalne ja deklaratiivne. Keeled võivad neid segada; näiteks Python on mitmekülgne, Java ja C++ on objektorienteeritud, Haskell on funktsionaalne. Keeled on kõrgetasemelised või madalama tasemega ning neid kasutatakse erinevatel platvormidel ja eesmärkidel.

Kõige levinumad kasutusalad on veebi- ja mobiilirakendused, ettevõttesised tarkvaralahendused, andmeteadus ja tehisintellekt. Programmeerimine mõjutab majandust ja ühiskonda ning sellega seotud eetilised ning turvalisuse küsimused nõuavad läbipaistvust ja hea tava.