polümeriseerimismehhanismi

Polümeriseerimismehhanismid kirjeldavad keemilisi protsesse, mille käigus monomeerid ehk väikesed molekulid ühinevad, et moodustada pikki ahelseid polümeere. Erinevat tüüpi polümerisatsioonidel on erinevad mehhanismid.

Ahelpolümerisatsioon on üks peamisi tüüpe, kus monomeerid liituvad üksteise järel, moodustades kasvava ahelaga lisandpolümeeri. Selle mehhanism võib jaguneda kolme faasi: initsieerimine, propagatsioon ja terminatsioon. Initsieerimisfaasis luuakse reaktiivne keskus, näiteks radikaal, katioon või anioon, mis ründab monomeeri molekuli ja algatab ahela kasvu. Propagatsioonifaasis liituvad uued monomeerid järk-järgult kasvava ahelaga, pikendades seda. Terminatsioonifaasis lõpetatakse ahela kasv reaktiivse keskuse neutraliseerimise teel. Ahelpolümerisatsioon võib toimuda radikaalse, katioonse või anioonse mehhanismi kaudu, sõltuvalt initsieerija tüübist ja monomeeri struktuurist.

Teine peamine polümerisatsioonitüüp on astmelise kasvuga polümerisatsioon. Selles mehhanismis reageerivad monomeerid omavahel või oligomeerid omavahel, moodustades suurema molekuli. Iga reaktsioonikomponent lisab kasvavale ahelale ühe või mitu aatomit. See protsess võib hõlmata erinevaid reaktsioone, nagu kondensatsioonireaktsioonid, kus väikese molekuli, näiteks vee eraldub. Astmelise kasvuga polümerisatsioon ei vaja spetsiifilist initsieerijat ja ahela pikkus kasvab aeglaselt kogu protsessi vältel. Polüestrid ja polüamiidid on näited polümeeridest, mis saadakse astmelise kasvuga polümerisatsioonil.

Mõlemad polümeriseerimismehhanismid on olulised erinevate polümeeride tootmisel, mida kasutatakse mitmesugustes rakendustes alates plastidest kuni ravimiteni.