plastilisusest

Plastilisus on omadus, mille puhul süsteem suudab välise mõju tõttu püsivalt muuta oma vormi, suurust või omadusi. See tähendab, et pärast jõu kõrvaldamist ei pöördu muudatused tagasi algse kujuni, vaid jäävad püsima. Plastilisust käsitletakse erinevates valdkondades, näiteks materialiteaduses, bioloogias ja ökoloogias.

Materjaliteaduses tähistab plastiline deformatsioon püsivat vormimuutust pärast pingete eemaldamist. See tekib tavaliselt siis, kui pinge ületab materjali elastse piirini; vormi muutus tuleneb dislokatsioonide liikumisest ja mikrostruktuuri ümberkorraldamisest. Temperatuur, deformatsioonikiirus ja vananemine mõjutavad plastilise käitumise ulatust. Plastiline töötlemine, näiteks valtsimine või vormimine, võimaldab keerukate kujude loomist.

Bioloogias on plastilisus laiem mõiste. Neuroplastilisus kirjeldab aju ja närvisüsteemi võimet muuta ühendusi ja funktsiooni kogemuste või vigastuste mõjul. See hõlmab struktuurimuutusi ning sünaptilist plastilisust, mis on aluseks õppimise, mälule ja taastumisele. Fenotüüpiline plastilisus tähendab seevastu keskkonna mõju organisme väljundile—käitumisele, füüsilistele tunnustele või elutegevusele—ilma geneetilisi muudatusi tegemata.

Rakendused ja tagajärjed. Plastilisus mängib olulist rolli nii tehnilises kui bioloogilises kontekstis. Tehnilises mõistes võimaldab plastiline deformatsioon vormimist ja töötlemist, mis on aluseks paljude toodete ja protsesside arengule. Bioloogilises kontekstis selgitab plastilisus võimet kohaneda ja taastuda vigastustest. Fenotüüppiline plastilisus rõhutab, kui suure ulatuse ja püsivusega keskkond võib organismi väljundit muuta.