päikesepimedusest

Päikesepimedus on taevane nähtus, mis tekib siis, kui Kuu liigub Maa ja Päikese vahele ning varjab Päikese valguse osaliselt või täielikult. See nähtus jaguneb kolme põhiliiki: täielik päikesepimedus (Kuu katab Päikese täielikult), osaline päikesepimedus (Päike on nähtav osaliselt) ja annulaarne ehk ringpäikesepimedus (Päike paistab ümber Kuu rõngana).

Toimemehhanism: Maa, Kuu ja Päike peavad paiknema suhteliselt ühel joonele. Kuu varjab Päikest, tekitades umbri ehk keskse varju ning laiemat penumbrat. Kui vaatleja asub umbri keskossa, nähakse täielikku päikesepimedust; annulaarse pimeduse korral jääb Päike rõnga kujus nähtav. Pimeduse kestus sõltub asukohast ja teekonna pikkusest ning on tavaliselt mõne minuti jooksul, mõnel juhul vaid sekundite vältel.

Ohutus: Päikesepimeduse vaatlemine tuleb läbi viia ohutult. Enne ja pärast totaalse pimeduse aega tuleb kasutada päikesekaitseprille või indirektseid vaatlusviise. Totaalse pimeduse ajal võib palja silmaga vaadata vaid väga lühikest aega, kui olete umbri keskosas.

Teadus ja kultuur: Päikesepimedused on olnud olulised astronoomias, pakkudes võimalusi uurida Päikese korona ja päikesetuult ning testida relativity teooriat (näiteks 1919. aasta pimedus). Globaalne nähtus: aastas toimub Maal mitu päikesepimedust, kuid iga konkreetne koht näeb neid vaid harva.