originaaldokumentidest

Originaaldokumentidest on termin, mida kasutatakse arhiivi- ja ajaloouurimuses nende dokumentide tähistamiseks, mis esindavad algset allikat, mitte koopiat või rekonstruktsiooni. Need dokumendid võivad olla notariaalsed aktid, registrid, lepingud, arhiivikultides sisalduvad kirjalikud faili või käsikirjad, kus on säilinud esialgne koostamisaeg, allikad ja allkiri või tempel. Originaaldokumentide väärtus seisneb nende autentsuses ja tõepõhjas: need toimivad esimesena allikana ja neil on sageli õiguslik või ajalooline tähendus, mida sekundaarsete allikatega keeruline asendada.

Arhiivides ja muuseumides käsitletakse originaaldokumente kui päritolu (püri) ja järjepidevuse (jälgitavuse) säilitamise keskseid mõisteid. Oluline on säilitada dokumentide originaalsus, kontekst ja metaandmed, mis selgitavad nende päritolu, koostamise kuupäeva, osapooli ja kasutusõigusi. Jälgitavuse tagamiseks peetakse sageli kinni jälitusketist (chain of custody) ja dokumentidele viidatakse täpsete viidetega. Kõrge riskiga või tundliku sisu puhul rakendatakse piiranguid ligipääsule ning erikaitse, konservatsiooni ja piiratud reproduktsiooni процедуры.

Säilitamine ja digiteerimine on levinud viis originaaldokumentide kasutatavuse suurendamiseks, samal ajal kui originaaldokumentide autentsust ja terviklikkust tuleb kaitsta. Digitiseeritud koopiate puhul on oluline säilitada originaali metaandmed ja viidata täpselt sinna, kust originaaldokument pärineb. Õigused ja ligipääs on asetatud tasakaalu, arvestades autoriõigust, isikuandmeid ja kultuuripärandi kättesaadavust.