müravähendus

Müravähendus on helisignaale lisanduva taustamüra vähendamise tehnika üldmõiste, mille eesmärk on parandada kõne või muude helide kuulatavust ja kvaliteeti. See hõlmab nii reaalajas töötavaid kui ka järeltootmises kasutatavaid lahendusi ning leiab rakendust telekommunikatsioonis, audio­registreerimises, kuulmisabivahendites ja videokonverentsides.

Peamised lähenemisviisid hõlmavad erinevaid signaalitöötlusmeetodeid. Müravähenduses kasutatakse sageli nii analoog- kui digitaalseid filtreid, müraga segunenud helide eritamiseks ning müravõtmiksi (gating) lahendamaks lühikese taustamüra. Levinud on spektrilise subtraktori (spectral subtraction) ja Wiener filtriga lähenemised ning adaptiivsed filtrid (LMS, RLS), mis kohanduvad ümbritseva müraga ajas muutuvatele omadustele. Mikrofonikonstruktsioonide kaudu saab rakendada beamformingu, mis fokuseerib heliribasid soovitud allikates ning vähendab kõrvalmüra. Kaheliidised või rohkemate mikrofonide süsteemid võimaldavad müravähendust täpsemalt suunata.

Tänapäeval mängivad olulist rolli süvaõppe põhised müravähendusvahendid. Neid treenitakse müraga segatud kõnes puhta tooni eristamiseks ning need võivad pakkuda märkimisväärset müravähendust koos vähem kõnelisi moonutusi. Sellised lahendused võivad olla reaalajas töötavad ning neid rakendatakse nii mobiilsete kui tööstuslike seadmete puhul.

Rakendused on ulatuslikud: telefonikõned, hääletuvastus, kuulmisabivahendid, stuudio- ja stiudioeelsed salvestused, konverentsid ning valveteenused. Müravähenduse väljakutsed hõlmavad kõnetooni ja loodusliku kõne säilitamist ning artefaktide või liigse moonutuse teket; hindamiseks kasutatakse objektiivseid mõõtmeid (SNR, PESQ, STOI) ning kasutajapõhiseid hindamisi.

Kokkuvõttes on müravähendus pidevalt arenev valdkond, mis ühendab traditsioonilised signaalitöötlusmeetodid ja kaasaegsed tehisintellekti lahendused, et parandada helikvaliteeti erinevates operatsioonikeskkondades.