mobiliseerimisõigus

Mobiliseerimisõigus on õiguslik kontseptsioon, mille kohaselt on riigil lubatud korraldada ja juhtida riigi varade ning elanikkonna mobiliseerimine riikliku kaitse vajadusteks kriisi või sõja ajal. See hõlmab nii sõjaliselt mobiliseerimist, sealhulgas reservvägede kutsumist ja kaitseväe võimekuse või kriisiolukorra tõstmist, kui ka tsiviil- ja majandusarengute mobiliseerimist, näiteks tööjõu, tööstuse ja taristu mobiliseerimisega vastavalt riigi vajadustele.

Mobiliseerimisõiguse süstem on tihedalt seotud riigi kaitse- ja erakorraliste õiguslike reguleerimustega ning on mõjutatud põhiseadusest, kaitse- ning erakorraliste seaduste raamidest ning rahvusvahelistest kohustustest. See tähendab, et mobiliseerimine peab toimuma seaduslikult, proportsionaalselt ja ajaliselt piiratud viisil ning kooskõlas materjalsete õigustega ja demokraatliku kontrolliga.

Käivitamine ja protsess hõlmab tavaliselt valitsuse või parlamendi otsust mobilisatsiooni välja kuulutada ning seejärel rakendatakse mobilisatsiooni plaan, kutsutakse reservväed, suunatakse ressursse ja koordineeritakse majandustegevust ning kriisiohjes viiteid, mis võivad hõlmata ka piiranguid liikuvale inspekteerimis- ja tööjõu ваaturile. Võimalikud on ajutised piirangud põhivabadustele, kuid need peavad olema õigustatud, proportsionaalsed ja ajutised.

Mõju kodanikele ja õiguste järelevalve hõlmab tavaliselt õiguste piiranguid kriisiolukorras, mis peab olema õigustatud ja kontrollitav ning millel on olemas institutsionaalne kontroll ja õiguskaitse mehhanismid.

Seotud kontseptsioonid hõlmavad sõjaväelist kutsest, riiklikku kriisijuhtimist ja erakorraliste seisukordade regulatsioone.