mikroanalüüs

Mikroanalüüs on analüütiline valdkond, mille eesmärk on määrata materjalide koostis, struktuur ja omadused väga väikestel aladel, mikroskoopilisel skaalal. See hõlmab nii kvalitatiivseid kui kvantitatiivseid meetodeid ning keskendub väikeste piirkondade analüüsile.

Peamised meetodid hõlmavad EPMA-d (elektronprobe mikroanalüüs), SEM-EDS-i (skaneeriv elektronmikroskoop koos energiadispersioonilise röntgen-analüüsiga), μXRF-i (mikro X-ray fluorescence), TEM-EDS-i, SIMS-i (sekundaar-ionmass-spektroskoopija), laser-ablatsiooni ICP-MS-i ja mikro-Raman-spektroskoopiat. Need tehnikad võimaldavad koostise jaotuskaarte, kontsentratsioone ja esinemisviise määrata ning koostada pildilised koostisekaardid ja punktanalüüsid väikestele aladele. Valik sõltub soovitud ruumilisest lahutusvõimest ja tundlikkusest.

Kasutusalad hõlmavad mineralogia ja metallurgia puhul toote- ning materjalitehnoloogia, rikete analüüsi, kunstiteoste ja ajalooliste esemete konserveerimist ning forensiika- ja keskkonnauuringuid.

Protsess võib hõlmata proovi ettevalmistust, näiteks pindade lõikamist või poolitamist, ning andmete töötlemist: tulemused esitatakse kontsentratsioonide kaartidena, punktanalüüsidena või ruumilise jaotuse kujul. Mikroanalüüs on võimeline pakkuma täpseid andmeid, kuid nõuab spetsiaalset varustust ja kogenud töötlemist.

Piirangud: kõrgemad kulud ja spetsialiseerunud pädevus; proovi võimalik kahjustamine beamiga; andmete tõlgendamise keerukus ning vajadus kalibreerimise ja standardiseerimise järele.