lümfoome

Lümfoom on lümfisüsteemi pahaloomuline kasvaja, mis tekib lümfotsüütidest või nende arengu varustest. See esineb peamiselt lümfisõlmedes, kuid võib levida või tekkida ka põrnas, luuüdis, maksas või soolestikus. Lümfoomid jagunevad peamiselt kaheks suureks rühmaks: Hodgkini lümfoom (HL) ja mitte-Hodgkini lümfoomid (NHL).

HL on suhteliselt haruldane ja tavaliselt paremini ravitav; selle iseloomulikud rakud on Reed-Sternbergi rakud. NHL hõlmab laia alamtüüpide kogumit ja võib esineda igas vanuses; neid rühmitatakse sageli B-rakulümfoomideks, T-rakulümfoomideks või haruldasemateks vormideks.

Riskifaktorid hõlmavad immunosupressiooni (näiteks HIV, siirduste järel), vanust, perekondlikku eelsoodumust mõne tüübile ja infektsioone (EBV, H. pylori). Varajane kiiritus ja teatud kemoteraapia ajalugu võivad suurendada riski.

Sümptomid on sageli põhi- või püsiva lümfisõlme turse kaenlaalustes või kaelas, palavik, öine higistamine, seletamatu kaalulangus ja väsimus. Kui haigus levib, võivad esineda köha, valu või hingamisraskused. Põhjalik hindamine on oluline.

Diagnostika põhineb kudebiopsial. Täiendavad uuringud hõlmavad vereanalüüse, CT- või PET-CT-skaneeringuid ning luuüdi biopsiat. Haiguse staadiumi hinnatakse Ann Arbori süsteemi järgi.

Ravi sõltub tüübist ja staadiumist. HL-i puhul kasutatakse sageli kemoteraapiat koos radioteraapiaga, tavaliselt skeemidega ABVD või BEACOPP. NHL-i puhul on levinud R-CHOP või CHOP skeemid; mõnel juhul lisatakse immunoteraapia või luuüdi siirdamist. Prognoos on tüübist ja staadiumist sõltuv; HL-i puhul on tänapäevane prognoos sageli hea, NHL-i puhul varieerub. Järelravi ja pikaajaline jälgimine on olulised.