lõkkeid

Lõke on avatud tuleallikas, kus põletatakse puitu või muid kütuseid. Ajalooliselt on lõkkeid kasutatud soojenduseks, toiduvalmistuseks ja sotsiaalseteks kogunemisteks ning neid leidub looduses puhkealadel, rannikutel ja aedades. Lõkkeõhtud on paljudes kultuurides osa suveõhtustest kogunemistest, kus inimesed kogunevad lõkke ümber.

Lõkke asetamine järgib tavaliselt ohutusnõudeid. Lõkkepaik eraldatakse tuleohu vältimiseks ning ümbritsetakse kivid või metallkaitsega. Põlemiseks kasutatakse kuivpuitu ning keelatud on põletada prügi, plastikut ja märga materjali. Lõke tuleb hoida kaugusel kuivast taimestikust ning see tuleb jätta järelevalve alla või kustutada kohe pärast kasutamist.

Lõkked on olnud oluline osa erinevatest kultuuridest, pakkudes valgust ja sooja ning luues ühist tunnet. Eestis ja Baltimaades on lõkkeõhtud traditsioonide osa, kus jagatakse toitu, lauldakse ja jutustatakse lugusid.

Keskkonna- ja ohutusnõuded sõltuvad piirkonnast: kohalikud seadused ja puhkealade reeglid määravad, millal ja kus lõket võib teha. Sageli on lubatud ainult teatud lõkkekohtades ning teatud ilmastikutingimustel; prügi põletamine on keelatud. Lõkke kustutamine tuleb teha veega ja mullaga ning lasta samuti täielikult jahtuda.