lõhkemist

Lõhkemine on äärmiselt kiire energiavabanemine, mis tekib keemilise reaktsiooni või faasimuutuse tagajärjel ning mille tulemusel tõusevad temperatuur ja rõhk ning gaaside maht suureneb. Lõhkemised jagunevad peamiselt kaheks suurks tüübiks: deflagratsioon ja detonatsioon. Deflagratsioon on põlemine, mille kiirus on subsoniline ning mille käigus energia levib materjalis peamiselt soojusvahetuse teel. Detonatsioon on plahatus, kus energia edastub materjalis šoklainega ning põhjustab väga kiiret gaaside laienemist ja rõhu tõusu.

Lõhkemised võivad olla keemilised või mittekeemilised, kuid enamikul juhtudel on tegemist keemiliste reaktsioonidega, mis vabastavad suurt energiat. Plahvatuste mõju sõltub koostisest, käivitamisviisist, keskkonnatingimustest ja ohutusnõuetest. Tüüpilised mõjud on šoklainega seotud ülekoormus, termiline kiirgus ning sageli tuleoht ja suitsu või toksiliste gaaside teke.

Rakendused hõlmavad kaevandamist, kivide lõhkumist ja lammutamist ning mõningatel juhtudel ilutulestikku ja muid pyrotehnilisi rakendusi. Lõhkemisi kasutatakse tööstuslikes ja teistes valdkondades, kuid nende käitlemine on rangelt reguleeritud ning nõuab spetsialiste, koolitust ja vastavaid lubasid.

Ohud ja riskid hõlmavad ootamatut plahvatust, sekundaarset plahvatust, tulekahjusid ning mürgiseid gaase ja suitsu. Ajalugu ulatub varaste keemiliste lõhkeainete uurimiseni, millest on arenenud kaasaegsed plahvatuste tehnoloogiad ja ohutusalased standartid.