loogilisust

Loogilisus on distsipliin, mis uurib õigustatud järelduste põhinõudeid ning kehtivate argumentide struktuure. Ta keskendub väidete omavaheliste seoste loogilisele kontrollile ning reeglitele, mis tagavad argumendi kehtivuse või tõeseisu. Põhiteemad on väidete tõeväärtused, järeldusreeglid ja tõestus.

Ajalugu: Loogika juured ulatuvad antiik-Kreeka filosoofias. Aristoteles arendas syllogistic süsteemi, mis kirjeldas loogiliste järelduste struktuure. Hiljem arenesid erinevad loogikad ka Indias ja islamimaades ning keskaegse skolastika töös. 19. sajandil ja eriti 20. sajandi alguses arendasid formaalse loogika välja Frege, Peano, Russell ja Whitehead. 1931. aastal näitas Kurt Gödel oma mittetäidetavuse teoreemidega loomuliku piiranguid formaalsetele süsteemidele. Sellest ajast on loogika olnud tihedalt seotud matemaatilise tõestuse ning informaatika arenguga.

Harud: Propositsiooniline loogika ja predikaatloogika moodustavad loogika alused. Täiustatud on modal- ja epistemiline loogika ning matemaatiline loogika; kaasa on arenenud arvutuslik loogika ja tõestustehnoloogiad. Erinevad alaliigid uurivad ka keeleseosades ning kunstlikus intelligentsis tekkinud loogikaid.

Tähtsus ja rakendused: Loogikat kasutatakse matemaatikas ja filosoofias argumentide analüüsiks, informaatikas algoritmide ja tarkvaratõestuste loomisel, tehisintellektis, keeleteaduses ning õigusteaduses ja poliitikas. Loogika annab tööriistad kriitiliseks mõtlemiseks ning süsteemseks probleemilahenduseks ning võimaldab formaliseerida väiteid ja kontrollida nende kehtivust.