lisastabiilsuse

Lisastabiilsus on kontseptsioon, mis kirjeldab olukorda, kus süsteemi ebastabiilsus suureneb täiendavate või lisanduvate tegurite tõttu. See mõiste kasutab sageli kirjeldavat ja riskianalüüsi konteksti ning leidub erinevates valdkondades, nagu majandus, inseneriteadused, ökoloogia ja sotsiaalteadused. Lisastabiilsus ei viita ühtsele matemaatilisele mudelile, vaid kvalitatiivsele mõistele, mis märgib täiendavat ebakindlust ja haavatavust.

Etymoloogia ja tähendus: lis- tähendab “lisaks” või “täiendavalt”, stabiilsus lõpp- või alusmõistena viitab süsteemi püsivusele. Koostoimes lisastabiilsus tähistab tegurite lisandumise tõttu tekkivat suurenevat ebastabiilsust ja selle potentsiaali põhjustada suuremaid kõikumisi või ootamatuid läbimurdepunkte.

Kasutus ja mehhanismid: lisastabiilsus tekib sageli mitmeastmelisel või võrgustikulisel süsteemil, kus väiksed koormused võivad algatada mõõtmatuid tagajärgi (kaskaadiefektid, mitmetasandilised tagasikorrad). See võib avalduda suuremal volatiilsusel, kiiretel stiilimuutustel või juhuslike sündmuste suurenenud mõjus. Indikaatoritena vaadeldakse sageli variatsiooni, autokorrelatsiooni, lõdhetamine/fortressi ja tundlikkust välismõjude suhtes.

Seosed ja näited: lisastabiilsus on seotud haavatavuse ja ebakindluse kontspektidega, kuid keskendub just täiendava ebastabiilsuse tekitamise mehhanismidele. Näited hõlmavad globaalset tarneahelat, mille katkestused tekitavad kaskaadefekte; kliimamuutuste kontekstis võib lisanduvad survejõud suurendada äärmuslikke sündmuste tõenäosust; finantsturgudel võivad keerulised võrgustikud ja kõrgem laenatud juhtimine suurendada turukõikumisi.

Väärtus: mõiste aitab riskide hindamisel ja juhtimisel rõhutada vajadust robustsete lahenduste, varunduste ja mitmekesistamise järele, et vähendada täiendavat ebastabiilsust. Seotud mõisted on stabiilsus, haavatavus ja vastupidavus.