likviidsusnõuetest

Likviidsusnõuded, tuntud ka kui likviidsuskohustused või kapitalinõuded, on finantseerimisasutustele, eriti pankadele, kehtestatud regulatiivsed nõuded, mis tagavad nende võime täita oma lühiajalisi finantskohustusi. Need nõuded on loodud selleks, et vältida finantskriise, tagades, et pangad suudavad rahuldada oma klientide ja teiste osapoolte nõudmisi isegi stressiolukordades.

Peamised likviidsusnõuded hõlmavad kahte peamist näitajat: likviidsuskattekordajat (LCR) ja netofinantseerimise stabiilsuskordajat (NSFR). LCR nõuab pankadelt piisava koguse kõrge kvaliteediga likviidsete varade hoidmist, mis on piisavad nende netorahavoogude katmiseks 30-päevase stressiperioodi jooksul. See tähendab, et pangad peavad omama piisavalt sularaha või sellele kergesti ligipääsetavaid varasid, et katta ootamatuid väljamakseid, nagu hoiuste massiline tagasivõtmine.

NSFR seevastu keskendub pikemaajalisele rahastamise stabiilsusele, nõudes pankadelt, et nende rahastamise struktuur oleks piisavalt stabiilne, et toetada nende varade koosseisu vähemalt ühe aasta jooksul. See aitab vältida olukordi, kus pangad rahastavad pikaajalisi varasid lühiajaliste kohustustega, mis võib olla riskantne.

Likviidsusnõuete täitmise jälgimist teostavad riiklikud finantsjärelevalveasutused. Nõuete rikkumise korral võivad pangad sattuda sanktsioonide alla, sealhulgas trahvide või tegevuspiirangute näol. Nende nõuete eesmärk on üldise finantssüsteemi stabiilsuse suurendamine ja investorite ning hoiustajate usalduse säilitamine.