liitumispolümerisatsioonid

Liitumispolümerisatsioonid, tuntud ka kui ahelpolümerisatsioonid, on polümerisatsiooni tüüp, kus monomeeri molekulid ühinevad järjestikku, moodustades pikki polümeeriahelaid. See protsess erineb kondensatsioonipolümerisatsioonist, kus iga monomeeri liitumisel eraldub väike molekul, näiteks vesi. Liitumispolümerisatsioonis ei eraldu mingit kõrvalsaadust.

Selle polümerisatsiooni mehhanism hõlmab tavaliselt aktiivse keskuse teket monomeeril, mis seejärel reageerib teiste monomeeridega, jätkates ahela kasvu. Aktiivne keskus võib olla vaba radikaal, karbokatioon või karbanioon, mis annab aluse erinevatele liitumispolümerisatsiooni tüüpidele: radikaalpolümerisatsioon, katioonpolümerisatsioon ja anioonpolümerisatsioon. Valitud monomeeri ja reaktsiooni tingimused määravad, millist tüüpi aktiivne keskus tekib ja milline mehhanism toimib.

Liitumispolümerisatsioonil põhinevad paljud olulised tööstuslikud protsessid, mille tulemuseks on erinevad polümeerid. Näiteks polüetüleen, polüpropüleen ja polüstüreen on kõik saadud liitumispolümerisatsiooni teel. Need polümeerid leiavad laialdast kasutamist pakendites, ehitusmaterjalides, tekstiilides ja autotööstuses. Liitumispolümerisatsioonide kontrollimine võimaldab teadlastel ja inseneridel sünteesida materjale soovitud omadustega, nagu molekulmass, ahelaharuatus ja stereokeemia.