liigsäilitumise

Liigsäilitumine on kultuuripärandi ja informatsiooni hoiustamise nähtus, kus materjale säilitab kogunenult rohkem, kauem või rohkemal tasemel kui on teaduslikult või praktiliselt põhjendatud. See hõlmab nii füüsiliste esemete kui ka digitaalse teabe liigset kogumist ja säilitamist.

Liigsäilitumine võib ilmneda erinevates kontekstides, sealhulgas muuseumides, arhivaariumides ja raamatukogudes ning digitaalses andmehalduses. See võib hõlmata duplikaatide ladustamist, vananenud failiformaatide püsivaid koopiaid, harva kasutatavate materjalide säilitamist või suurema osa kogustest, mis ei anna tänapäevases või tulevasetes uuringutes lisaväärtust.

Tagajärjed hõlmavad peamiselt ressurside suurenevat kulu: ruumi, energiat, tööjõudu ja tehnilist hooldust. Liigsäilitumine võib muuta ligipääsu keerulisemaks, raskendada korrapärast pärandi haldamist ning suurendada riske, sealhulgas väärtuslike esemete ebavajadust või varade vananemist halvemates tingimustes. Mõistlikult teostatav deaksesioon või selektsioon aitab säilitada olulist teavet, parandada ligipääsu ja optimeerida ressursse.

Lahendused hõlmavad eelvalikut ja kriteeriumide kehtestamist, kustutamise või deoksessioni põhimõtteid, riskide hindamist ning regulaarset ülevaatust. Digitaalse pärandi jaoks on tähtis metakandjate standardite ja pikaajalise säilitamise strateegiate väljatöötamine. Eetilised ja õiguslikud kaalutlused rõhutavad läbipaistvust, kättesaadavuse tagamist ning kultuuripärandi mõistliku säilitamise tasakaalu.