külmumisprotsesse

Külmumisprotsessid viitavad füüsikalistele ja keemilistele muutustele, mis toimuvad, kui materjal või keskkond jahtub allapoole oma külmumispunkti. Need protsessid on olulised paljudes looduslikes ja tehnoloogilistes rakendustes.

Levinum nähtus on vee külmumine jääks. Vee temperatuuri langedes alla 0 kraadi Celsiuse järgi (või 32 kraadi Fahrenheiti järgi), hakkavad veemolekulid moodustama korrapärast kristallstruktuuri, mille tulemusel tekib tahke jää. See protsess hõlmab faasisiirde vedelast tahkeks, mille käigus vabaneb latentne soojus.

Muldade külmumine on samuti oluline. Kui pinnase temperatuur langeb alla külmumispunkti, külmub selles sisalduv vesi, moodustades jääkristalle. See võib põhjustada mullas mahu suurenemist ja selle struktuuri muutumist, tuntud kui külmumistõus. Muldade külmumine ja sulamine mõjutavad ehitist, teede seisukorda ja taimede kasvu.

Keemilistes süsteemides võib külmumine põhjustada lahustite või reaktsioonikomponentide tahkumist, mis võib peatada või aeglustada keemilisi reaktsioone. Mõned materjalid, eriti polümeerid ja bioloogilised kuded, võivad külmudes struktuurseid kahjustusi saada jääkristallide moodustumise ja rakumembraanide purunemise tõttu.

Külmumisprotsesse kasutatakse ka ära tehnoloogias, näiteks külmutuskuivatamisel, kus vesi aurustub otse tahkest olekust (jää) gaasilisse olekusse alandatud rõhul, säilitades nii toiduainete ja ravimite kvaliteedi. Kaitsmaks materjale külmumise eest kasutatakse külmakaitsevahendeid, mis alandavad vedelike külmumispunkti.