kõvadustestid

Kõvadustestid on materjalide võimekus vastupida sügavale muutumatutele deformatsioonidele ja kriimustustele hindamise meetodid. Testi käigus indenter vajutab materjali pinnale standardse koormusega ning jäljed mõõdetakse, et arvutada kõvaduse näitaja. Kõvadustesti eesmärk on anda kiire, suhteliselt ökonoomne näitaja materjali omaduste kohta ning anda võrdlusvõimalus erinevate materjalide ja toodete vahel.

Peamised meetodid hõlmavad Vickersi, Brinelli, Rockwelli ja mikro- ning polümeerkõvaduse teste. Vickersi test kasutab kavandatud vinaandjat diamondipaljat ning annab HV-näidu, tavaliselt 1–100 kgf koormusel. Brinelli test kasutab terasrõngaga või carbide palliga indenterit ning annab HB-näidu; see on sobiv suurtele ja laiematele pindadele. Rockwellitestid (HRC, HRB ja teised) kasutavad erinevaid indentereid (vahekallas Diamond koni või pall) ning koormusi; tulemuseks on HRC, HRB jne. Mikrokõvaduse testid (HV, KHN) on sobivad õhukeste proovide või väga kõvade materjalide jaoks ning kasutavad samasugust diamondindenterit väikeste koormustega. Shore’i kõvaduse testid on mõeldud polümeeride ja elastomeeride jaoks ning annavad skaalasid A, D jt.

Protseduurid ja standardid hõlmavad proovide ettevalmistust, puhta ja tasase pinda, koormuste ja aja kontrolli ning tulemuste tõlgendamist vastavalt ASTM- või ISO-standarditele (nt Rockwell, Brinell, Vickers). Kõvadustestid on peamiselt destruktiivsed või osaliselt destruktiivsed ning nende tulemused sõltuvad pindade peenestusest ja testitingimustest. Kõvadustähised annavad instrumentsiooni võrdluspinna ning sageli korreleeruvad tugevusega, kuid sõltuvad materjali struktuurist ja koostisest.