kuvantamistekniikoita

Kuvantamistehnikad on meetodite kogum, mille abil saab keha või objekti sisemust kujutada piltidena. Need tehnikad põhinevad erinevatel tööpõhimõttedel ning võivad kasutada kiirgust, valgust või helilaineid. Neid rakendatakse diagnostikas, ravi planeerimises ja teaduslikes uuringutes. Kuvantamistehnikad jagunevad sageli mitteinvasiivseteks ja invasiivseteks ning pakkuvad nii struktuurset kui ka funktsionaalset teavet.

Mitteinvasiivsetel meetoditel on erinevad omadused. Röntgeni radiograafia ja kompuutertomograafia (CT) annavad luustiku ja mõnede kudede struktuurse pildi ning kasutavad ioniseerivat kiirgust. Magnetresonantstomograafia (MRT/MRI) pakub pehmete kudede kõrget eristuvust ja ei hõlma ioniseerivat kiirgust. Ultraheliuuringud (ultraheli, sonograafia) on ohutud, reaalajas toimivad ning sobivad pehmete kudede hindamiseks ja verevoolude jälgimiseks. Funktsionaalse teabe jaoks kasutatakse PET-i ja SPECT-i, mis kujutavad ainevahetust ja verevarustust ning on olulised onkoloogia, neuroloogia ja mitmete haiguste jälgimisel. Fluoroskoopia võimaldab dünaamilist, liikuva pildi vaatlust. Endoskoobia kasutab valgust ja kaamerat keha sisemiste kanalite uuringuks ning võib pakkuda nii struktuurseid kui ka funktsionaalseid andmeid.

Kasutusalased kaalutlused hõlmavad pildikvaliteeti, resolutsiooni, kontrastsust ja liikumisartefakte, samuti patsiendi ohutust. Kontrastained ained võivad parandada erinevate kudede eristatavust, kuid kaasnevad allergia- ja neeruga seotud riskid. Valik sõltub uuringu eesmärgist, vajadusest funktsionaalse info järele ja patsiendi üldseisundist.