kuulmiskaotusega

Kuulmiskaotus, tuntud ka kui kurtus või hüpoakuusia, on seisund, mis ilmneb osalise või täieliku kuulmisvõime vähenemisena. See võib mõjutada ühte või mõlemat kõrva ning selle raskusaste varieerub kergest kuni täielikuni. Kuulmiskaotus võib olla tingitud mitmesugustest põhjustest, sealhulgas vananemisest, pärilikest teguritest, müra kokkupuutest, infektsioonidest, ravimitest või füüsilistest vigastustest.

Kuulmiskaotus võib olla juhtiv (tekib kuulmekanismis või kuulmisnärvis) või segatüüpi (kombinatsioon mõlemast). Juhtiva kuulmiskaotuse korral on probleem välis- või keskkõrvas, mis takistab heli edasikandumist sisekõrva. Sisekõrva või kuulmisnärvi kahjustus põhjustab sensorineuraalset kuulmiskaotust.

Sümptomid võivad olla erinevad ja hõlmavad raskusi vestluste mõistmisel, eriti mürarikkas keskkonnas, kõrgemate helide kuulmise probleemid, pidev helin kõrvades (tinnitus) või vajadus suurendada heli taset teleris või raadios. See seisund võib mõjutada inimeste igapäevaelu, sealhulgas suhtlust, tööd ja sotsiaalseid suhteid.

Diagnoosimiseks kasutatakse kuulmisteste, nagu audiomeetria, mis hindab erinevate sageduste ja helitugevuste kuulmist. Ravi sõltub kuulmiskaotuse põhjusest ja raskusastmest. Võimalike lahenduste hulka kuuluvad kuuldeaparaadid, kokleaarsed implantaadid, meditsiiniline või kirurgiline sekkumine või muud abivahendid, mis aitavad kommunikatsiooni parandada. Varajane diagnoosimine ja sekkumine on olulised kuulmiskaotuse mõju minimeerimiseks.