kriopreservatsioonil

Kriopreservatsioonil viidatakse protsessi, mille käigus bioloogilisi materjale, näiteks koeid, embrüone, spermiaid või veeneid, säilitatakse ultraaladel, tavaliselt –196 °C juures, kasutades veini (nõguslikku lämmastikku). See tehnoloogia võimaldab materjali pikaajalist säilitamist, hoides selle funktsionaalsust ja elujõudu.

Kriopreservatsioonil on laialdaselt levinud meditsiinis, eriti reproduktsioonimeditsiinis, kus paarid, kes võivad kohata heade arengu või ravimise probleeme, võivad oma embrüone või spermiaid säilitada. Kriopreserveeritud embrüonid on võimalik hiljem kasutada *in vitro* viljastamise (IVF) protseduuri käigus. Samuti kasutatakse kriopreservatsiooni ka haiguste uurimisel ja raviarenduses, säilitades koeid ja veeneid eksperimentideks.

Kriopreservatsiooni protseduur algab materjali kiirega külmutamisega, et vältida kristalliseerumist, mis võiks koeid kahjustada. Seejuures kasutatakse krioprotektiive, mis kaitsevad rakke külmutamisel tekkinud vigastustelt. Kriopreserveeritud materjal säilitatakse kriotankides, kus temperatuur hoitakse stabiilselt.

Kriopreservatsiooni efektiivsus sõltub paljude teguritest, sealhulgas materjali tüübist, külmutamise kiirusest ja säilitamise ajal. Uuringud näitavad, et kriopreservatsioon on efektiivne paljude bioloogiliste materjalide puhul, kuid mõned rakutüübid võivad olla kriopreservatsioonile vähem sobivad.

Kriopreservatsiooni kasutamine on seotud ka etika- ja seaduslikkustega küsimustega, eriti inimese embrüonide puhul. Paljudes riikides on kriopreservatsioonile seadustatud piire, et kindlustada etika ja inimõiguste järgimine.