krematsiooni

Krematsioon on inimese keha kõrgel temperatuuril põletamise teel tuhaks muutmise protsess. See on üks tavapärane jääkide käsitlemise viis, mida kasutatakse maetamise asemel. Krematsiooni valitakse sageli kultuuriliste, religiooniliste, majanduslike või keskkonnapõhiste kaalutluste tõttu.

Protsess hõlmab esmalt identifitseerimist ja ametlikku nõusolekut. Seejärel toimetatakse surnukeha krematooriumisse, kus see asetatakse spetsiaalsesse krematsioonkambrisse. Põletus toimub kõrgel temperatuuril, tavaliselt umbes 800–1000 °C, mille käigus lagunevad peamiselt luid ja tekivad peenestatud luidest jäänused. Pärast põletust töödeldakse need jäänused peenestades ja moodustub tuhaks. Tuhk kogutakse hiljem spetsiaalsesse urni või muusse säilitamisse mõeldud kohta.

Krematsiooni järel on järelhüüd või matus tavaliselt seotud kohalike tavade ja õigusaktidega. Tuhk võib jääda urni, viia kolumbaariumi ja mätta selle, või mõnel puhul lasta tuhk hajutada või muul viisil käsitleda vastavalt seadustele ja pereliikmete soovidele. Erinevates riikides kehtivad erinevad regulatsioonid tuha käitlemise, ohutuse ja konfidentsiaalsuse osas.

Ajalugu ja kultuur: krematsioon on praktiseeritud erinevates kultuurides üle maailma ning moodustab kaasaegses ühiskonnas olulise alternatiivse jäätmehalduse vormi. Selle meetodi populaarsus on kasvanud viimase sajandi jooksul ning see on saanud laialdaseks nii urbanistlikel kui ka regionaalsetel tasanditel.