krüpteerimisviisid

Krüpteerimisviisid, tuntud ka kui krüptograafilised algoritmid, on matemaatilised protsessid, mida kasutatakse andmete teisendamiseks loetavast kujust krüpteeritud ehk šifreeritud kujuks, mis on mõistetav ainult vastava dekrüpteerimisvõtme omanikule. Krüpteerimisviise kasutatakse laialdaselt digitaalse teabe turvamiseks, tagades selle konfidentsiaalsuse, terviklikkuse ja autentimise.

Peamised krüpteerimisviisid jagunevad kaheks: sümmeetrilised ja asümmeetrilised. Sümmeetrilises krüpteerimises kasutatakse andmete krüpteerimiseks ja dekrüpteerimiseks sama võtit. See meetod on kiire ja efektiivne suurte andmemahtude töötlemisel, kuid selle peamine väljakutse on võtme turvaline jagamine osapoolte vahel. Levinud sümmeetrilised algoritmid on AES (Advanced Encryption Standard) ja DES (Data Encryption Standard).

Asümmeetrilises krüpteerimises, mida nimetatakse ka avaliku võtme krüpteerimiseks, kasutatakse kahte erinevat, kuid matemaatiliselt seotud võtit: avalikku võtit ja privaatset võtit. Avalikku võtit saab jagada vabalt ja seda kasutatakse andmete krüpteerimiseks, samas kui privaatset võtit hoitakse salajas ja seda kasutatakse krüpteeritud andmete dekrüpteerimiseks. See meetod lahendab võtme jagamise probleemi ja seda kasutatakse sageli digiallkirjade loomiseks ning turvaliste ühenduste (nt SSL/TLS) loomisel. Populaarsed asümmeetrilised algoritmid on RSA ja ECC (Elliptic Curve Cryptography).

Lisaks nendele põhitüüpidele on olemas ka räsifunktsioonid, mis ei ole otseselt krüpteerimisviisid, kuid mida kasutatakse andmete terviklikkuse kontrollimiseks, luues andmetest unikaalse "sõrmejälje". Krüpteerimisviiside valik sõltub konkreetsest kasutusjuhtumist ja turvanõuetest.