konduktiivseid

Konduktiivsed omadused kirjeldavad materjali võimet juhtida elektrit või soojust. Sõltuvalt kontekstist eristatakse elektrilist konduktiivsust ja soojuskonduktiivsust. Terminit kasutatakse peamiselt füüsikas ja materjaliteaduses.

Elektriline konduktiivsus tähistab vabade laengukandjate liikumisvõimet materjalis. Peamised näitajad on elektriline konduktiivsus σ (Siemens/meetrit) ja vastupanu ρ (Ω·m), kus ρ = 1/σ. J = σE kirjeldab elektrivoolu juhendi. Kõrge elektriline konduktiivsus iseloomustab peamiselt metalle ja lahendusi; näited: vask ~5,8×10^7 S/m, hõbe ~6,3×10^7 S/m. Temperatuur mõjutab konduktiivsust: metallide puhul langeb see temperatuuri tõusuga, pooljuhtides suureneb.

Soojuskonduktiivsus tähistab materjali võimet juhtida soojust; selle märgiks on k (W/m·K). Fourier'i seadus: q = -k ∇T. Kõrge k on iseloomulik metallidele ja diamantile; madal k iseloomulik isolatsioonimaterjalidele (näiteks õhk ja vaht). Soojuskonduktiivsus sõltub materjali struktuurist ja temperatuurist ning võib olla anisotroopne kristalliliste materjalide puhul.

Rakendused ja tähtsus: konduktiivsete omaduste mõistmine juhib materjalide valikut ja disaini elektrisüsteemides, kaablites, soojusvahetites ning isolatsioonimaterjalides. Konduktiivsuse hindamine on kriitiline energiatõhususe, ohutuse ja jõudluse tagamiseks erinevates tehnilistes rakendustes.