kodeerimissüsteemides

Kodeerimissüsteemid kirjeldavad meetodeid, milles endist mitte-koodused andmed või sõnumid teisendatakse teistsuguseks sümbolide järjestuseks, et neid saaks efektiivselt salvestada, edastada või turvaliselt kaitsta. Algne kontseptsioon pärineb digitaalse andmealase masinate eraajast, kus 0 ja 1‑ga võeti kasutusele mugav binaarne kodeerimine. Täpsemalt loodi varajane ASCII (American Standard Code for Information Interchange) 1960ndatel, mis määras 128 sümbili, sealhulgas lihtsa teksti ja järeldus‑õpetusnime ID, nii et arvuti ja inimkasutaja võisid üksteisega suhelda. Pärast seda tekkis vajadus pikemate ja universaalsemate süsteemide järele; see viis UNICODE standardi väljatöötamiseni, mis ulatub tuhandeid sümbolite kaupa ja toetab kogu maailma kirjasüsteeme. Teised oluline kodeerimismudelid hõlmavad binary‑to‑decimal‑to‑hexadezimal, mille abil saab elektronide sümboleid vahetult teisendada. Märkimisväärne on ka Base64, mis võtab 6‑bitise grupi ja teisendab selle 64‑kvaliteediga ASCII‑mehaanikal, võimaldades näiteks binary‑andmeid edastada tekstipõhiste kanalite kaudu. Kodeerimissüsteemid on ryhmitatud ka andmete turvalisalvestamiseks: ALGORITHMIC‑KODEERIMINE (nt AES, RSA) kasutab šifraid, mis säilitavad turvalisuse. Tänapäeval kaasab kodeerimissüsteemid eriti võrguühendamiste, enkrüpteeritud e-posti ja kvantkoodide ülekannete laialdast kasutamist.