kodeerimissüsteemide

Kodeerimissüsteemid viitavad meetoditele ja reeglite kogumitele, mida kasutatakse teabe teisendamiseks ühest vormist teise. Peamine eesmärk on sageli andmete edastamine, salvestamine või töötlemine tõhusamalt, turvalisemalt või vastupidavamalt. Erinevad kodeerimissüsteemid on välja töötatud erinevate probleemide lahendamiseks.

Üks levinud tüüp on andmete pakkimine, mis eemaldab andmetest üleliigse informatsiooni, et vähendada failisuurust ja kiirendada edastamist. Näideteks on ZIP-failid või JPEG-pildid, mis kasutavad tihendustehnikaid. Need süsteemid võivad olla kadudega või kadudeta, kusjuures kadudeta süsteemid säilitavad algandmed täielikult.

Teine oluline kategooria on veaparandus- ja veeavastussüsteemid. Need lisavad edastatavatele andmetele kontrollsummasid või paranduskoode, et tuvastada ja mõnikord ka parandada vigu, mis võivad tekkida edastamise või salvestamise ajal. Selliseid süsteeme kasutatakse laialdaselt digitaalses kommunikatsioonis ja andmekandjatel, näiteks kõvaketastel ja CD-del.

Krüptograafilised kodeerimissüsteemid on suunatud teabe turvalisuse tagamisele. Need muudavad andmed lugematuks ilma vastava dekrüpteerimisvõtmeta, kaitstes neid nii volitamata juurdepääsu eest. See hõlmab nii sümmeetrilisi kui ka asümmeetrilisi krüpteerimismeetodeid.

Muud kodeerimisvormid hõlmavad signaalitöötlust, kus andmeid kodeeritakse raadiosignaalideks või muudeks analoogvormideks, ning teaduskirjanduses ja tehnilistes rakendustes kasutatavaid muid spetsiifilisi koode, nagu näiteks masinloetavad koodid või märgistuskeeled. Valik sõltub rakenduse spetsiifilistest nõuetest.