keskkondlikkus

Keskkondlikkus on termin, mida kasutatakse Eesti akadeemilises ja avalikus diskursuses suhet inimühiskonna ja keskkonna vahel kirjeldamaks, kuidas keskkonnatingimused mõjutavad sotsiaalseid praktikaid ning kuidas ühiskond, poliitika ja majandus kujundavad keskkonda. See rõhutab, et keskkond on osa sotsiaalsetest ja majanduslikest süsteemidest, mitte vaid taust.

Sõna on moodustatud juurtest keskkond (environment) ja suffiksist -likkus (kvaliteet/omadus). Termi kasutusalad jäävad peamiselt ökoloogia, sotsiaalteaduste ja linnaplaneerimise valdkondadesse; see on tihedalt seotud mõistega kestlikkus ning keskkonnahoid ning leiab rakendust nii teoreetilises kui praktilises arutelus.

Kontseptuaalselt hõlmab keskkondlikkus nii bioloogiliste kui ka sotsiaalsete piiride tunnustamist, ressursside säästlikku kasutamist, riskide hajutamist ning pikkajalist vastupidavust. See rõhutab, et keskkond on osaks kõigist majandus- ja õiguslike süsteemide konstruktsioonidest ning et inimtegevus ja looduskeskkond on omavahel seotud.

Teoreetiliselt kasutatakse seda lisanäitajana uuringutes, mis analüüsivad poliitikaraamistikke, linnaplaneerimist, haridust ja avalikku arutelu; seda kasutatakse ka diskursusanalüüsis, et mõista, kuidas keskkonnapädevus ja -poliitikad kujunevad ning kuidas neid ellu viiakse.

Kriitikad keskenduvad tihti definitsiooni ebamäärusele ja erinevate kasutuste segunemisele, mis raskendab mõõtmist ja võrdlemist. Praktikas võib keskkondlikkus jääda retoorikaks, kui lühiajaline majanduslik huvi võidab.