keelearenguhäire

Keelearenguhäire on neurodevelopmentaalne seisund, mida iseloomustab raskus keele omandamisel ja kasutamisel. See hõlmab sõnavara, grammatika, lausete ehituse ning tähenduse mõistmise ja sotsiaalset keelekasutust. Keelearenguhäire ei ole põhjustatud kuulmisprobleemidest, intellekti puudulikkusest ega autismist, ning sümptomid ilmnevad varases lapsepõlves ja võivad püsida ka täiskasvanueas.

Iseloomulikud sümptomid võivad hõlmata: aeglast või piiratud sõnavara arengut; raskusi grammatika omandamisel ja lausete ehitamisel; raskusi keele mõistmisel ning kõne sujuvuses; raskust sotsiaalse keele kasutamisel, näiteks konteksti järgimisel või teemakohases kõnes.

Põhjused on sageli multifaktorilised ja täpne mehhanism ei ole teada. Kaasuvad geneetilised faktorid ning varased arengukeskkonna mõjud; kuulmisprobleemid tuleb välistada; enneaegsus ja muud tervisefaktorid võivad suurendada riski.

Diagnoos pannakse tavaliselt keele- või kõneteraapia spetsialisti poolt, kasutades standardiseeritud keelehindamisi, arengu ajalugu ning kuulmisuuringuid selle välistamiseks. Mõnikord tehakse lisadiagnostika, et eristada keelearenguhäiret teistest talitus- või arenguhäiretest.

Ravi koosneb peamiselt keele- ja kõneteraapiast, mille eesmärk on suurendada sõnavara, parandada grammatikat ja lausete struktuuri ning tugevdada keelekasutust igapäevaelus. Vanemõpe ja kooli koostöö on olulised. Vajadusel kasutatakse kohandatud õppe- ja abivahendeid ning tugiteenuseid.

Prognoos sõltub varajasest avastamisest ja sekkumisest. Varajane ja järjepidev teraapia suurendab tõenäosust, et laps paraneb märkimisväärselt ning õppe- ja sotsiaalseid oskusi arendab. Esinemissagedus on hinnanguliselt 5–7 protsenti lastest.