katsemeetodit

Katsemeetod ehk eksperimentaalne meetod on teaduslik uurimismeetod, kus nähtuse põhjuslikku mõju selgitatakse läbi kontrollitud tingimustesse paigutatud sekkumise ja rühmade võrdlemise. Katse keskendub hüpoteesile ning püüab vähendada segavaid mõjurid, kasutades juhuslikku jaotamist (randomiseerimist) või selle asendust.

Peamised tüübid on laboratoorsed katsed, kus tingimused on tihti kontrollitavad; väljakatsed ehk field experiments, kus sekkumine viiakse läbi reaalses kontekstis; randomiseeritud kontrollitud uuringud (RCT). Kvasi-katsed, kus randomiseerimine puudub või on piiratud.

Disain algab uurimise eesmärgist ja hüpoteesist, jätkub muutujate määratlemise ja valimi planeerimisega, seejärel sekkumise rakendamise ning tulemuste mõõtmise ja analüüsiga. Tulemuste põhjal tehakse järeldused põhjustlike seoste olemasolu või puudumise kohta. Tulemuste hindamiseks kasutatakse statistilisi meetodeid, nagu t-testid, ANOVA või regressioon.

Eelised ja piirangud: Eelised hõlmavad tugevamat suutlikkust tõendada põhjuslikke seoseid ja suuremat kontrolli segavate mõjurite üle. Piirangud hõlmavad eetilisi ja logistilisi raskusi, välist kehtivust ehk generaliseeritavust ning kulukust ja keerukust.

Kasutusalad: meditsiin, psühholoogia, sotsiaalteadused, inseneriteadused ja tehnoloogia arendamine (nt A/B testid veebis). Seonduvad mõisted: kontrollrühm, sõltuv muutuja, sõltumatu muutuja ja replikatsioon.