kahjunõude

Kahjunõue ehk kahju hüvitamise nõue on tsiviilõiguse abinõu, millega kahju tekitanud isik või asutus peab kannatanule hüvitama tekkinud kahju. Kahju võib olla materiaalne (vara kahjustus, lisakulutused, tulude kaotus) või mitte‑materiaalne (hingeline kahju, ebamugavused). Kahjunõue kehtib nii intiimses kui ärilises kontekstis ning see võib tuleneda lepingu rikkumisest või õigusrikkumisest.

Kahjunõue jaguneb peamiselt kaheks: lepinguline kahjunõue ja deliktikahju. Lepingulise kahjunõude korral tekib nõue lepingu täitmata jätmise või ebaõige täitmise tõttu; deliktikahju puhul põhineb vastutus tavaliselt kahju tekitamise eest süül või hooletusel ning õiguslik alus sõltub konkreetsetest asjaoludest. Nõude sisuks on kahju hüvitamine vastavalt kehtivatele lepingutingimustele või üldistele kahjuhalduse põhimõtetele.

Esitaja peab tõendama kolme põhielementi: kahju olemasolu, kahju ja kahju tekitanud seose (põhjuse ja mõju seos) ning vastutust. Kohtu menetluses otsustab kohus, kas kahjunõue on põhjendatud ja kui suure hüvitise summa peab makstama; vajadusel otsustatakse ka intressid ja õiguskulud. Enne kohtu poole pöördumist on sageli võimalik jõuda kokkuleppele või kasutada vahendus- või läbirääkimisvõimalusi.

Preskriptsioon: kahjunõuded on piiratud seaduse alusel. Eestis on üldine tähtaeg kolmeaastane ja see tavaliselt algab ajal, mil kahju ja vastutav isik on teada või mõistlikult teada ei saanud. Erandit võib kohaldada teatavatel erijuhtudel.