kõnetuvust

Kõnetuvus on kõne mõistatuse ja arusaadavuse aste, mida kuulaja tajub antud akustilises keskkonnas. See sõltub kõne ja taustamüra suhtest (signal-to-noise ratio, SNR), ruumi akustikast (nt reverbatsioon), kõne esitajast (artikulatsioon) ning kuulaja enda kuulmishäiretest või keelelistest oskustest. Kõnetuvuse hindamiseks kasutatakse nii objektiivseid kui ka subjektiivseid meetodeid. Objektiivsed näitajad hõlmavad erinevaid indeksid, nagu Speech Transmission Index (STI) ja Speech Intelligibility Index (SII), mis annavad hinnangu kõne arusaadavusele antud tingimustes. Subjektiivsed hindamised põhinevad kuulamis- või kuulajapaneeli testidel, kus hinnatakse, kui suur osa sõnadest või lausetest on arusaadav erinevates tingimustes.

Kõnetuvust mõjutavad peamised tegurid on SNR ja taustamüra, ruumi akustika (eriti reverbatsioon), kõne tempo ja artikulatsioon ning kuulaja kuulmishäired või keeleline oskus. Hea kõnetuvus on oluline koolides, tööruumides, haiglates ja avalikus ruumis ning see on oluline osa helitehnika, ruumidisaini ja kuuldeaparaatide arendamisel. Mõistes kõnetuvust saab paremini kavandada helisüsteeme ja ruume, et arusaam oleks maksimaalne.