käsikäivitussüsteemid

Käsikäivitussüsteemid, tuntud ka kui manuaalsed käivitussüsteemid, on mootorite käivitamise meetodid, mis ei kasuta elektrilist starterit ega muid automaatseid käivitusmehhanisme. Need süsteemid tuginevad operaatori füüsilisele jõule, et tekitada mootori käivitamiseks vajalik pöördemoment.

Üks levinumaid käsikäivitussüsteeme on väntvõlli käsitsi pöörlemine. Seda kasutatakse sageli väiksematel mootoritel, nagu muruniidukitel või väiksematel paadimootoritel. Süsteem koosneb tavaliselt käepidemega rihmast või nöörist, mis on ühendatud väntvõlliga. Operaator tõmbab käepidemest, keerates sellega mootori väntvõlli ja tekitades vajaliku pöörlemise. Mõnel juhul võib kasutada ka käsitsi väntvõlli pööratavat hooba.

Teine käsikäivitussüsteemi tüüp on pedaaliga käivitussüsteem. Seda on kasutatud mõnel vanemal mootorratta mudelil ja ka teistel väikestel mootorsõidukitel. Operaator surub pedaali jalgsi, mis omakorda käitab jõuülekannet, mis väntvõlli pöörlema paneb.

Käsikäivitussüsteemide peamine eelis on nende lihtsus ja töökindlus. Need ei vaja akut ega keerukat elektrisüsteemi, mis muudab need vastupidavaks ja kergesti hooldatavaks. Need on ka tavaliselt odavamad kui elektrilised käivitussüsteemid. Miinuspooleks on aga see, et need nõuavad operaatorilt füüsilist pingutust, mis võib olla raskem väiksemate või nõrgemate inimeste jaoks. Samuti võib külma ilmaga käivitamine olla keerulisem.