isolatsiooniotsuseid

Isolatsiooniotsused on ametlikud otsused, mille eesmärk on peatada või oluliselt vähendada nakkushaiguste levikut, piirates isiku liikumist, kontakte või viibimist teatud piirkondades. Neid otsuseid kasutatakse tavaliselt haiguste korral, mis võivad inimese või avaliku tervise ohtu seada.

Isolatsiooniotsused jagunevad peamiselt kaheks vormiks: meditsiiniline isolatsioon, mille käigus haige isik eraldatakse haiglaruumidesse või koju, et vähendada kontaktide arvu; ja karantiin, mille eesmärk on piirata inimese liikumist või kontakte enne haiguse tuvastamist või riskihindamise tulemusel.

Menetlus ja vastutus: Need otsused tehakse tavaliselt tervise- või valitsusasutuste koostöös meditsiinilise personaliga. Otsuste aluseks on epidemioloogiline olukord, laboratoorsed testitulemused, riskihinnang ning õiguslikud raamid. Otsus võib olla kohustuslik või vabatahtlik ning sellega seotud jälgimine ja tugiteenused (toit, meditsiiniline abi) korraldatakse vastavalt olukorrale.

Isikutele antakse teavitus isolatsiooni kehtivuse kohta ning esitatakse selgitus põhjuste ja kestuse kohta. Kohustuliku isolatsiooni korral järgitakse järelevalvet ning pakkuda vajadusel tuge. Isikul on õigus esitada apellatsioon või saada õiguslikku kontrolli ning tagada andmete kaitse ja väärikas kohtlemine. Peamised kaalutlused on proportsionaalsus, õiglus ja andmete kaitse; kriitikaga tegeletakse seoses vabaduste piirangu ulatuse ja läbipaistvusega.