isolatsiooniomadusi

Isolatsiooniomadused kirjeldavad materjali võimet piirata eri ülekande vorme – soojus, heli, elekter ja niiskus – ning pakkuda tulekaitset. Need omadused on olulised hoonete energiatõhususe, sisekliima ja ohutuse tagamisel ning neid arvestatakse nii materjalivalikus kui ka konstruktsioonide projektimisel. Iga omadus hinnatakse eraldi, kuid sageli vaadeldakse neid koos kogu süsteemi toimivuse hindamisel.

Termiline isolatsioon keskendub soojusülekande vähendamisele. Põhiväärtused on soojusjuhtivus (lambda) ja selle põhjal arvutatav U-väärtus. Mida madalam on lambda, seda efektiivsem on isolatsioon. Levinumad materjalid on mineraalvill, polüstüreen, polüuretaanvaht ja aerogel. Tihedus, pooride suurus ja sisaldus ning niiskus mõjutavad soojuslikku toimivust, mis on oluline hoonete energiasäästuks.

Akustiline isolatsioon vähendab heli ülekandumist kahe ruumi vahel. Olulised mõisted on helikindlus ja heli läbilaskvus, mida mõjutavad materjali mass ja tihedus, paksus ning struktuurilised õõnsused. Kasutatakse mineraalvill, klaasvill, kipsi ning lisamaterjale, mis suurendavad massi või vähendavad resonantsi. Õige koostisega süsteem parandab helikindlust märkimisväärselt.

Elektriline isolatsioon kaitseb elektrivoolu ning vähendab lekkekahjusid. Põhialused on dielektriline tugevus ja isolatsioonivõime. Materjalid hõlmavad plast- ja kummimaterjale, keraamikat ning isolatsioonikihte elektriseadmetes, kaablites ja ühenduskohtades. Niiskus ja temperatuur võivad dielektrilist vastupidavust oluliselt mõjutada.

Niiskus ja tulekindlus on samuti osa isolatsiooniomadustest. Niiskus võib halvendada nii soojus- kui ka akustilist toimivust ning soodustada hallitust. Tulekindlus hinnatakse tulekindluse klasside ja katsetega; materjalid valitakse vastavalt ohutusnõuetele ning rakenduse keskkonnatingimustele. Hoolikas valik põhineb kohalikul kliimadel ja konstruktsiooni nõuetes.