iseseisvusliikumised

Iseseisvusliikumised on poliitilised või kultuurilised liikumised, mille eesmärk on kindla rahva või piirkonna eraldumine praegusest riigist ja iseseisvuse omandamine. Need liikumised põhinevad sageli rahvuslikul identiteedil, keele- või kultuurieripäral ning soovil autonoomse või täielikult iseseisva riigi loomise. Iseseisvusliikumised võivad kasutada rahumeelseid ja seaduslikke teid, nagu poliitiline mobiliseerimine ja referendumid, ning mõnel juhul ka relvastatud vastupanu.

Põhjused on sageli mitmekesised: rahvuslik identiteet ja keele- või kultuurieripäraga kaitse vajadus, ajalooline seos piirkonnaga, majanduslik ebavõrdsus, poliitiline marginaliseerimine või koloniaalse pärandi mõjud. Iseseisvusliikumised on levinud nii endiste koloniaalriikide lagunemisel kui ka suuremate riikide sees toimuvates rahvuslike liikumiste kontekstis.

Riiklik ja rahvusvaheline kontekst mõjutab nende liikumiste edu. Enesemääramise õiguse tõlgendused ja rahvusvaheline tunnustamine mängivad olulist rolli. Mõned liikumised saavutavad iseseisvuse ja rahvusvahelise tunnustuse; teised jäävad de facto või de jure mitte tunnustatud.

Näited annavad iseseisvusliikumiste mitmekesisuse diferentsiaalid: Timor-Leste sai iseseisvaks 2002. aastal, Eritrea 1993, Sloveenia ja Horvaatia 1991 ning Kosovo 2008 deklareeris iseseisvuse (osaliselt tunnustatud). Ka tänapäevased arutelud, nagu Šotimaa iseseisvusliikumine ja Kataloonia iseseisvusliikumine 2017, illustreerivad jätkuvaid poliitilisi ja juriidilisi küsimusi.