instrumenteerimisvõimendites

Instrumenteerimisvõimendid, tuntud ka kui instrumentatsioonivõimendid, on diferentsiaalvõimendid, millel on väga kõrge sisendimpedants, madal DC nihe, madal müra ja väga täpne võimendus. Need on spetsiaalselt konstrueeritud signaalide võimendamiseks, mis pärinevad anduritest või muudest allikatest, millel on tavaliselt kõrge impedants ja väikesed signaalid. Nende peamine eelis seisneb võimes tühistada ühise režiimi signaale, mis on signaalid, mis ilmnevad mõlemal sisendil ühesuguselt. See on eriti oluline rakendustes, kus esineb palju elektromagnetilist häiret.

Instrumenteerimisvõimendid koosnevad tavaliselt kolmest operatsioonivõimendist. Kaks neist on esimese astme diferentsiaalvõimendid, mille ühel sisendil on teatud võimendus, mis on ette määratud ühe takistiga. Kolmas operatsioonivõimendi on teise astme diferentsiaalvõimendi, mis ühendab kahe esimese võimendi väljundid, et saavutada lõplik võimendus. Tänu oma diferentsiaalsetele sisenditele ja kõrgele ühise režiimi tagasilükkamisele (CMRR) suudavad need võimendid tõhusalt eraldada nõrga signaali ümbritsevast mürast ja häiretest.

Neid kasutatakse laialdaselt mitmesugustes rakendustes, sealhulgas meditsiinitehnoloogias (EKG, EEG), tööstusautomaatikas, sidesüsteemides ja teaduslikes mõõtmisseadmetes. Nende võime töödelda nõrku signaale täpselt ja vähendada häireid teeb neist asendamatu komponendi paljudes keerukates elektroonikasüsteemides.