immunosupressiivsete

Immunosupressiivsed ained ehk immuunsüsteemi aktiivsust vähendavad ravimid on ravimite rühm, mida kasutatakse elundisiirdamise järgses rejection’i ennetamisel ning autoimmuunhaiguste ja raske põletikulise seisundi ravis. Need ained vähendavad immuunvastuse tugevust, et kaitsta iseenda kudesid, samal ajal tekitades teatud infektsioonide ja teiste tüsistuste riski.

Neid ravimeid toimivad erinevatel mehhanismidel. Mõned vähendavad T-rakkude aktivatsiooni ja proliferatsiooni, teised blokeerivad tsütokiinide tootmist või mõjutavad nukleotiidi sünteesi, kolmandad takistavad immuunrakkude signaaliülekannet või nende kasvutalvet. Peamised klassid on juhtuvad: tsüklosporiin ja takrolimus (calcineurin inhibitors), azathiopuriin ja mycophenolaadid (antimetaboliidid), sirolimus ja everolimus (mTOR-inhibiitorid), kortikosteroidid ning bioloogilised ained nagu rituximab ja abatacept.

Kasutusvaldkonnad hõlmavad elundisiirdamist (neer, maks, süda) ja autoimmuunhaigusi (nt reumatoidartriit, süsteemne luupus, põletikulised soolehaigused) ning mõnikord luuüdi siirdamisel GVHD profülaktust. Ravimite valik ja kombinatsioonid määratakse patsiendi haigus, vanus ja riskide tasakaalu põhjal.

Kõrvaltoimed ja riskid on olulised. Sageli suurenevad infektsioonide, nefr/ hepatotoksilisuse, aneemia või lebkobe verepõhiste muutuste riskid. Veel esinevad hüpertensioon, düslipideemia ja mõningatel juhtudel uut diabeedi areng. Ravimite vahel võivad esineda tugevad interaktsioonid, kuna paljud immuunsupressiivsed ained metaboliseeruvad tsütokroom-450 süsteemi (CYP) kaudu ning võivad sisse- või välja töötada koos teiste ravimitega.

Jälgimine hõlmab veres olevate ravimite tasemete mõõtmist (nt trough-tasemed), neeru- ja maksafunktsiooni regulaarset kontrolli ning nakkuste ja vähieelse riskide jälgimist. Ravi peab olema hoolikalt kohandatud ning patsienti teavitama potentsiaalsetest tüsistustest.