hääldusorganite

Hääldusorganid, tuntud ka kui artikulaatorid, on inimese keha struktuurid, mida kasutatakse kõnehelide moodustamiseks. Need organid töötavad koos, et muuta õhuvool kopsudest väljuvast hääleks. Peamised hääldusorganid hõlmavad kõri, keelt, huuli, hambaid, hambaid ja kõva ja pehmet suulage.

Kõri on häälekarp, mis sisaldab häälepaelad. Kui õhk läbib häälepaelad, hakkavad need vibreerima, tekitades heli. Häälepaelte pinge ja pikkuse muutmisega saab muuta helikõrgust ja kõla.

Keel on äärmiselt paindlik organ, mis mängib olulist rolli paljude konsonantide ja täishäälikute moodustamisel. Keelt saab tõsta, langetada, ettepoole, tahapoole ja külgedele liigutada ning selle erinevate osade (keeleots, keel, keelekeel) abil saab luua mitmesuguseid kõnehelisid. Näiteks keeleotsa asend hammaste või suulae suhtes on oluline s-, t- ja d-helide moodustamisel.

Huuled on olulised huultähtede (näiteks p, b, m) ja huultähtede (näiteks f, v) moodustamisel. Huulte ümardamine ja sirgendamine mõjutab ka täishäälikute kõla. Hambad ja hambad pakuvad takistusi õhuvoolule, mis on vajalik mõne konsonandi moodustamiseks, näiteks hambakurdude (t, d, n) ja hõõrdhäälikute (f, v, s, z) puhul. Suulagi, jagunedes kõvaks ja pehmeks suulaeks, aitab samuti kaasa erinevate helide tekitamisele, muutes suuõõne kuju ja suurust. Pehme suulae liikumine on eriti oluline nina- ja suuhäälikute eristamisel.