hõljumine

Hõljumine on nähtus, mille käigus objekt püsib teatud kõrgusel või asendis õhus või vees, ilma et see puudutaks pinda. See hõlmab nii looduses esinevaid kui ka tehnoloogilisi nähtusi ning sõltub erinevate jõudude tasakaalust.

Õhus hõljumine tekib, kui tõstejõud on raskusjõu võrdne või selle ületab. Rotorite või tõstejõuallikate abil tekib lift, mis võimaldab helikopteritel ja droonidel püsida paigal või liikuda väga lühikese kõrgusega.

Vees hõljumine tuleneb Archimedese printsiibist: keha kogutõste on võrdne vedeliku raskusega. Kui objekti tihedus on väiksem kui vedeliku tihedus, jääb see pinnale või hõljub tasapinnal.

Tehnoloogilised näited hõljumisest on helikopterid ja droonid, mis suudavad püsida paigal kõrgusel; hovercraftid, mis liiguvad õhupadi abil maapinna kohal; ning magnetlevitatsiooniga rongid, mis hõljuvad magnetväljade toel ilma kontakti pidamata.

Looduses täheldatakse hõljumist mõnel linnuliigil ja putukal ning mõnede loomade liikumisviisides, mis võimaldavad lühiajaliselt püsida õhus. Akustiline ja magnetlevitatsiooniline levitatsioon on teadusvaldkonnad, mis uurivad hõljumist ka laboritingimustes ning võimaldavad väikeste esemete ajutist tõstmist ilma kontaktita.