glükoositaluvus

Glükoositaluvus viitab organismi võimele töödelda ja reguleerida veresuhkru ehk glükoosi taset pärast toidu tarbimist. Tavaliselt tõuseb veresuhkru tase pärast söömist, kuid insuliini hormooni abil viiakse glükoos rakkudesse energiaks või talletatakse. Seejärel normaliseerub veresuhkru tase.

Häireid glükoositaluvuses võivad põhjustada mitmesugused seisundid. Diabeet, eriti 2. tüüpi diabeet, on kõige levinum glükoositaluvuse häire, kus keha ei tooda piisavalt insuliini või ei kasuta seda tõhusalt. See viib krooniliselt kõrgenenud veresuhkru tasemele. Teine seisund on prediabeet, kus veresuhkru tase on kõrgem kui tavaliselt, kuid mitte veel diabeedi tasemel. Prediabeet on sageli märk sellest, et inimene on suuremas ohus diabeedi tekkeks.

Glükoositaluvuse hindamiseks kasutatakse spetsiifilisi teste, nagu suukaudne glükoositaluvuse test (OGTT). Selle käigus mõõdetakse veresuhkru taset tühja kõhuga ja seejärel teatud aja möödudes pärast magusa vedeliku joomist. Testitulemused aitavad diagnoosida prediabeeti või diabeeti.

Glükoositaluvuse probleemide peamised riskitegurid on ülekaalulisus, vähene füüsiline aktiivsus, ebatervislik toitumine, perekondlik eelsoodumus ja vanus. Tervislik eluviis, sealhulgas tasakaalustatud toitumine ja regulaarne liikumine, on oluline glükoositaluvuse säilitamiseks ja parandamiseks.