gammaspektroskoopia

Gammaspektroskoopia on tehnik, mida kasutatakse footonite ehk gammakiirte energia mõõtmiseks, mis emiteeruvad radioaktiivse lagunemise käigus või tuumareaktsioonides. See meetod võimaldab tuvastada ja kvantifitseerida erinevaid radioisotoope proovides, analüüsides nende poolt eraldatava gammakiirguse energiaprofiili.

Peamine seade gammaspektroskoopia jaoks on gammadetektor. Levinumad detektorid on valmistatud anorgaanilistest scintillatsioonimaterjalidest, nagu NaI(Tl) (naatriumjodiid aktiveeritud talliumiga), või pooljuhtmaterjalidest, nagu Ge (germaanium). Scintillatsioonidetektorid on odavamad ja neid on lihtsam kasutada, kuid germaaniumidetektorid pakuvad oluliselt paremat energiatundlikkust, mis on vajalik keerukate spektrite analüüsiks.

Kui gammakiir siseneb detektorisse, interakteerub see materjaliga, põhjustades signaali, mis on proportsionaalne gammakiire energiaga. See signaal töödeldakse elektroonikaga ja salvestatakse arvutisse, mis koostab spektri, näidates signaalide arvu erinevatel energiatasemetel. Spektris olevate tippude energiad vastavad konkreetsete radioisotoopide iseloomulikele gammakiirte energiatele, samas kui tippude kõrgus näitab isotoobi kontsentratsiooni.

Gammaspektroskoopiat kasutatakse laialdaselt mitmesugustes rakendustes, sealhulgas tuumameditsiinis haiguste diagnoosimiseks, keskkonnaseireks radioaktiivse saastatuse määramiseks, geoloogias kivimite ja mineraalide analüüsiks ning tuumatööstuses tuumamaterjalide kontrolliks. See on tundlik ja mitmekülgne meetod radioaktiivsete allikate identifitseerimiseks ja nende koguse määramiseks.