evolutsioonigeneetikas

Evolutsioonigeneetika on evolutsioonibioloogia valdkond, mis uurib geneetilise variation rolli evolutsiooniliste muutuste mehhanismides. See ühendab populatsioonigeneetika, kvantitatiivse geneetika ja genomika ning kasutab nii teoreetilisi mudeleid kui ka empirilisi andmeid.

Põhiprotsessid on alleellide sageduste muutused populatsioonides ning nende taga on loodususlik valik, juhuslik geneetiline drift, geenivool, mutatsioon ja rekombinatsioon. Nende koosmõju määrab, kuidas alleelid ja fenotüübid muutuvad sagedustes; Hardy-Weinbergi seadus pakub teoreetilist raamistiku nende sageduste mõistmiseks. Kaasaegsetes uuringutes pööratakse tähelepanu valiku signaalide otsimisele ning neutraalse evolutsiooni rollile.

Meetodite ja teoreetiliste alusena kasutatakse populatsioonigeneetika mudeleid (nt Wright-Fisher, Moran), koalesensusteooriat ja filogeneetikat. Tööd tehakse nii molekulaargeneetika andmete kui suurandmete toel: SNP-d, haplotüüpide teave ja kogu-genoomide analüüs; GWAS ja QTL-leidete abil saab seostada geenivariatsiooni ja adaptatsiooni.

Rakendused hõlmavad looduskaitse geneetikat, põllumajanduse ja aretuse edendamist, haiguste evolutsiooni mõistmist ning patogeenide resistentsuse ja inimeste evolutsiooni jälgimist.

Ajalugu: evolutsioonigeneetika põhialused tulenevad mendelistliku pärilikkuse ja evolutsiooni sünteesist; 20. sajandi keskpaigaks arendati populatsioonigeneetika teooriaid Fisheri, Haldane’i ja Wrighti juhtimisel. Kimura neutraalse teooria tõi rõhu neutraalsusele. Kaasaegse genomika ja suurandmete ajastu on valdkonna muutnud ning laiendanud selle rakendusi.