erikohtlemisel

Erikohtlemisel on termini tähendus, mis viitab olukorrale, kus isik või rühm saab tavapärast kohtlemist erinevat või eelistatud viisil. See võib hõlmata erandkorras lubatud erandeid, prioriseerimist või soodustusi ning ilmneda nii avalikus kui ka erasektoris. Mõiste puudutab nii otsest kui ka kaudset erinevat kohtlemist ning sageli teadvustatud või seaduste ning poliitikate raames antavat positiivset tegevust.

Erikohtlemise vormid ja kontekstid varieeruvad. Näiteks võib see tähendada teenuste või menetluste kiirendamist, piiratud ressurside jaotamist, spetsiifilistele rühmadele mõeldud tuge või soodustusi ning riiklike või kohalike määruste raames kehtestatud eritingimusi. Sageli on erikohtlemise õigustatud eesmärkideks õigusringkonna tasakaalustamine, ligipääsu parandamine või võrdsuse edendamine ning see võib toimuda positiivse tegevuse või sihtotstarbelise toetusena.

Õiguslik raamistik erineb jurisdiktsiooniti, kuid peamised põhimõtted on üldiselt sarnased: erikohtlemine peab olema õigustatud, seadusega lubatud, proportsionaalne ning läbipaistva kontrolifiltriga. See tähendab, et erilahendused tuleb põhjendada ning neid tuleb kasutada ainult eesmärkide saavutamiseks, mitte diskrimineerimiseks teatud rühmade vastu. Järelevalve, aruandlus ja läbipaistvus on sageli vajalikud, et vältida väärkasutust või ebaõiglust.

Kriitika keskmes on potentsiaalne diskrimineerimine ja ebaõiglane eelistamine. Seepärast on oluline selgeid kriteeriume, regulaarset ülevaatust ja võimalust vigade parandamiseks. Erikohtlemise mõistlik kasutamine peab tasakaalustama õigused, vajadused ja avaliku huvi.