enesetapuhotlus

Enesetapuhotlus ehk enesetapukavatsus on seisund, kus inimene mõtleb enesetapu peale, kaalub selle teostamist või on valmis selleks. See on kriisiline ning sageli kaasneb vaimse tervise probleemidega. Kõne all on tõsise riski tõttu inimese turvalisus ning vajadus saada kiiret ja mittehindavat tuge.

Riskitegurid hõlmavad varasemat enesetapukatsetust, raskaid elu- ja perekondlikke stressorite kogemust, kroonilist valu, raskeid vaimse tervise haigusi (nt depressioon, paanika- või bipolaarne häire), alkoholi või narkootikumide liigset tarvitamist, isolatsiooni ning piiratud juurdepääsu vaimse tervise teenustele.

Märgid võivad olla: inimene räägib enesetapust või plaanidest; otsib või kogub vahendeid enesetapuks; lõpetab olulised suhted või töö, annab asju ära; muutub ärevaks, masendunuks või ükskõikseks ning võib otsida kiirendust või kergendust kannatuse lõpetamiseks.

Mida teha kui keegi sinu lähedane on enesetapupuhkusel? Võtke teda tõsiselt, kuulake tähelepanelikult ilma hinnanguid andmata; vältige juttude ümberlükkamist ning jätke ta üksi, kui olukord ei ole kriitiline. Pöörduge professionaalse abi poole: arsti, psühholoogi või kriisiteenuste poole ning kui oht on kohe kallal, helistage 112 või pöörduge lähima kiirabi poole. Kui olukord ei ole lindunud, julgustage ka inimest otsima pidevat abi ning koostage turvastrateegia, mis piirab ohustavate vahendite kättesaadavust.

Ravi ja ennetus hõlmavad varajast toetamist, psühhoterapiat (nt kognitiiv-käitumisteraapia), vajadusel medikamoreid ja kriisiennetust, tugevaid sotsiaalseid võrgustikke ning turvastrateegiate loomist, mis vähendavad kordumise riski. Teave ja abi on kergesti kättesaadavad kohalike tervishoiuteenuste ja kriisiliinide kaudu.