enesekaitsesüsteem

Enesekaitsesüsteem on mehhanismide või tehnoloogiate kogum, mille eesmärk on kaitsta inimest, eset või süsteemi kahju või ohu tekkimise eest. Need süsteemid võivad olla füüsilised, digitaalsed või sotsiaalsed ning ulatuvad isiklikest ohutust tagavatest mehhanismidest kuni suuremate tehniliste või organisatsiooniliste lahendusteni.

Süsteem koosneb tavaliselt anduritest, aktivaatoritest, otsustus- ja juhtimisloogikast, energiavarustusest ning side- või kommunikatsioonivõrkudest. Ohtu avastamisel kogub süsteem teavet, hindab riski ja valib sobiva reageerimise, mis võib olla automaatne või inimeste juhitav. Tagasiside tagab vastuse toimimise ja süsteemi toimivuse hindamise.

Isiklikud enesekaitsesüsteemid hõlmavad häiresüsteeme, turvaseadmeid ja mobiilsete rakenduste lahendusi, mis teavitavad kasutajat või häirekeskust. Sõidukite enesekaitsesüsteemid sisältavad automaatset hädapidurdust, reavahe ja tähelepanualarvestuse süsteeme ning muuduvate ohuolukordade ennetamiseks mõeldud funktsioone. Hoone- ja ettevõtete enesekaitsesüsteemid ühendavad valve- ja ligipääsukontrolli, turvakaamerad ning andmeanalüüsi.

Küber- ja infotehnoloogia enesekaitsesüsteemid keskenduvad võrgu ja andmemahu kaitsele, nt IDS/IPS-platvormid, avastamis- ja reageerimismehhanismid. Militaar- ja tööstuslikud enesekaitsesüsteemid hõlmavad aktiivseid kaitsesüsteeme (APS) ning teisi mehhanisme, mis vähendavad vastaseid ohte.

Arendamisel pööratakse tähelepanu usaldusväärsusele, turvalisusele, privaatsusele ja eetilistele küsimustele, kuna valehäired või lubamatud purud võivad põhjustada kahju. Enesekaitsesüsteemide eesmärk on suurendada ohutust ja reageerimisvõimet vastavalt kontekstile.