elektrolüütkondensaatoritest

Elektrolüütkondensaatorid on polariseeritud kondensaatorid, mis kasutavad elektrolüüti dielektriku ja anoodi vahelise kihi moodustamiseks. See elektrolüüt võib olla vedel, geel või tahke. Elektrolüütkondensaatorid on tuntud oma suure võimsuse ja tiheduse poolest, mis tähendab, et nad suudavad salvestada palju elektrilaengut suhteliselt väikese ruumi kohta.

Nende konstruktsioon koosneb tavaliselt kahest metallfooliumist, millest üks on kaetud dielektrilise oksiidkihiga. Ühe fooliumina toimib anood, teine aga katood. Need fooliumid on eraldatud elektrolüüdiga immutatud pabeririba või muu isolatsioonimaterjaliga. Elektrolüüt on juhtiv ja moodustab anoodi oksiidikihi teisel poolel kontakti, toimides seega kondensaatori katoodina.

Tänu oma suurele mahtuvusele leiavad elektrolüütkondensaatorid laialdast kasutust mitmesugustes elektroonikaseadmetes, sealhulgas toiteallikates, heli- ja videoseadmetes ning mitmesugustes digitaalsetes ahelates, kus on vaja suurt energiat või filtreerimist. Nende polaarsus tähendab, et neid tuleb vooluringis ühendada õigesti, vastasel juhul võib see põhjustada kahjustusi või rikkeid. Elektrolüütkondensaatorite üks peamisi puudusi on nende võrreldes teiste kondensaatoritüüpidega suhteliselt suurem lekkevool ja ebastabiilsem mahtuvus temperatuuri muutustega.